Plitvice rahvuspark – esimene koht, mis võttis sõnatuks
Kui Horvaatiasse reisima läksin, oli mul üks kindel eesmärk – külastada selle riigi kuulsaid rahvusparke. Olin neist aastaid pilte vaadanud ja ausalt öeldes tundusid need liiga ilusad, et päriselt olemas olla. Arvasin, et küllap on fotod lihtsalt hästi töödeldud. Kas vesi saab tõesti olla nii türkiissinine? Kas loodus võib päriselt nii muinasjutuline välja näha?
Tahtsin seda oma silmaga näha.
Esimene rahvuspark, mida Horvaatias külastasime, oli Plitvice rahvuspark – Horvaatia suurim ja tuntuim rahvuspark. Seal on kokku 16 järve, mida ühendavad looduslikud lubjakivitammid. Lisaks leidub seal lugematul hulgal väiksemaid koski ning mitu suuremat juga, mis muudavad kogu piirkonna tõeliselt lummavaks. Pole ime, et Plitvice rahvuspark kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Parki saabumine
Parki jõudes tabas meid aga väike segadus.
Õnneks olime oma majutajalt juba varem kuulnud, et alates 2019. aastast on Plitvice rahvuspargi piletisüsteem muutunud. Pileteid tuleb osta internetist ning ostes tuleb valida nii saabumise kellaaeg kui ka sissepääs (Entrance 1 või Entrance 2). Nii hoitakse külastajate arv paremini kontrolli all.
Olime piletid varakult ära ostnud ning püüdsime õigeks ajaks kohale jõuda.
Meie valisime teise sissepääsu. Kui liigud piirkonnas ilma autota, tasub arvestada, et ühistransport on seal üsna hõre. Kõige mugavam on kohale minna rendiauto või taksoga. Meie ööbisime lähedal asuvas külas ning lahke majutaja viis meid ise parki. Tagasi sõitsime taksoga ning see polnud sugugi kallis.
Kohale jõudes ei saanud me aga esialgu üldse aru, kus rahvuspark asub. Olime keset metsa suures parklas. Inimesi oli palju, kuid rahvusparki ennast kuskil näha polnud. Seal olid küll putkad, mis meenutasid piletipunkte, kuid need olid hoopis infopunktid.
Tegime nagu reisidel ikka – vaatasime, kuhu enamik inimesi liigub.
Peagi märkasime viitasid ning suundusime nende järgi. Kõigepealt tuli ületada maantee jalakäijate silla kaudu ning seejärel kõndida mööda treppe sügavamale metsa. Lõpuks jõudsimegi rahvuspargi sissepääsuni.
Seal uurisime töötajalt, kuidas edasi liikuda. Olin enne reisi lugenud, et pilet tuleb kindlasti valideerida, vastasel juhul võib saada trahvi. Töötaja rahustas meid kiiresti maha ning näitas suurelt kaardilt erinevaid marsruute.
Valisime raja, kus sai sõita nii paadi kui ka pargisisese bussiga ning lisaks teha korraliku matka jalgsi.
Muide, kuigi igal pool nimetati seda “rongiks”, oli tegemist tegelikult väikese ratastel bussiga, millel oli mitu vagunit.
Imeline Plitvice park
Seisime mõnda aega järjekorras ning peagi pääsesimegi bussi peale. Huvitaval kombel ei kontrollinud keegi meie pileteid. Hakkasin juba muretsema, kas kõik on ikka korras ja kas meid hiljem ootab mõni ebameeldiv üllatus. Tundus aga, et olin ainus, kes selle pärast pead vaevas.
Buss viis meid mööda kõrget kaljuserva läbi metsa pargi kaugemasse ossa, kust meie matk alguse sai.
Ja siis jõudis kätte hetk, mil sain aru, et kõik need internetis nähtud pildid olid täiesti ehtsad.
Vesi oli uskumatult selge. Kohati lausa erksalt türkiissinine, teisal sügavroheline. Laudteed kulgesid otse järvede kohal ning ümberringi kohisesid kümned väiksemad kosed.
Ühe pisikese kose seest pistis ootamatult pea välja isegi väike madu. Ma ei tea siiani, kuidas ta sinna sattunud oli, kuid ta võitles vapralt vastu pähe langevale veele.
Meie teekond viis mööda lugematutest koskedest ja järvedest kuni paadisillani, kus ootasime koos teiste külastajatega paati. Umbes 20-minutiline paadisõit viis meid järve teisele kaldale.
Seal tegime väikese söögipausi ning jätkasime matka.
Matka lõpus jõudsime ristmikule, kus üks tee viis tagasi bussipeatusesse ja teine suure joa juurde. Kuigi olime juba üsna väsinud, otsustasime suure joa siiski ära vaadata.
See oli õige otsus.
See juga oli võimsam kui kõik eelnevad, mida päeva jooksul näinud olime.
Kogu matk kestis umbes viis tundi, kuid ma võin ausalt öelda, et Plitvice rahvuspark ületas kõik mu ootused. See oli üks ilusamaid paiku, mida olen oma reisidel näinud.
Krka Rahvuspark
Mõni päev hiljem oli plaanis külastada Krka rahvusparki.
Kahjuks sain eelmisel päeval korraliku päikesepiste ning öösel ja järgmisel hommikul tundsin end väga halvasti. Olin tõsiselt kaalumas, kas üldse minna, kuid mõte aastaid unistatud rahvuspargist loobuda tundus veel hullem.
Nii läksingi.
Juba Šibeniku tänavatel bussijaama poole kõndides hakkas mul väga halb. Oli selge, et eelmisel päeval saadud päikesepiste polnud veel sugugi üle läinud. Tegime väikese pausi, kogusin end veidi ja õnneks hakkas enesetunne tasapisi paremaks minema. Kuna olin Krka rahvuspargist aastaid unistanud, otsustasin siiski edasi minna.
Õnneks jõudsime peagi Krka rahvusparki.
See park oli Plitvicest täiesti erinev.
Toona oli seal veel võimalik kose juures ujuda. Kuigi väljas oli hoiatus, et kõrgema veetaseme tõttu toimub ujumine omal vastutusel ning uppumisoht on tavapärasest suurem.
Vesi oli mõnusalt jahutav, kuid ujumine polnud sugugi lihtne.
Põhi oli täis suuri libedaid kive. Mõnest tuli lausa üle ronida, sest need ulatusid pooleldi veest välja. Mitmel korral tundus, et jalg jääb kivide vahele kinni või libisen kohe pikali. Lisaks oli mõnes kohas vool üllatavalt tugev ning tasakaalu hoidmiseks tuli kividest kinni haarata.
Õnneks pääsesime tervelt kaldale.
Kõige parem oli aga see, et külm vesi tegi enesetunde märgatavalt paremaks ning mõneks ajaks ununes isegi päikesepiste.
Päeva lõpp
Pärast ujumist ja riiete vahetamist hakkas mul siiski jälle halb.
Kõndisime üle silla ning alustasime tõusu mäest üles. Muide, sillal kuulsime üllatavalt palju eesti keelt – eestlasi paistis sel päeval pargis olevat päris palju.
Mina pidin aga iga natukese aja tagant peatuma, et hinge tõmmata. Kuigi jõin palju vett, ei läinud enesetunne paremaks ning saime aru, et kõige mõistlikum on majutuskohta tagasi minna.
Enne seda sõime veel midagi kerget ning hakkasime bussipeatust otsima.
Tagasisõidu peatus asus hoopis teises kohas kui see, kust olime saabunud. Mitmed inimesed juhatasid meid lõpuks ühe männi alla tee äärde. Mingit silti seal polnud ja ausalt öeldes tundus üsna kahtlane koht bussi ootamiseks.
Jäime lootma, et oleme õiges kohas.
Õnneks olime.
Peagi saabus õige buss ning varsti olimegi tagasi Šibenikus. Mina veetsin ülejäänud päeva magades ja päikesepistet välja puhates, samal ajal kui ülejäänud seltskond nautis vanalinna ja merd.
Järgmiseks päevaks tundsin end juba palju paremini.
Kas Plitvice või Krka?
Kui peaksin nende kahe rahvuspargi vahel valima, oleks minu kindel lemmik Plitvice rahvuspark. Selle järved, lugematud kosed ja uskumatult selge vesi jätsid mulle kustumatu mulje. Krka oli samuti väga ilus ning ujumisvõimalus tegi selle omamoodi eriliseks, kuid Plitvice loodus mõjus mulle lihtsalt veelgi võimsamalt.
Kui sinu Balkani reis algab Dubrovnikust ja plaanid sealt edasi Montenegro poole liikuda, siis võib sulle abiks olla ka minu valmis reisikava. Panin sinna kokku kogu marsruudi koos vaatamisväärsuste, peatuspaikade ja praktiliste soovitustega, et reisiplaani koostamine oleks võimalikult lihtne.
Montenegro reisikava (PDF) - PREMIUM
Dubrovnik on hea algus-ja lõpp-punkt nädalasele reisile, mille peasihtkoht on Montenegro. Reisikava on koostatud nii, et väikese ajaga oleks võimalik näha mitmeid kauneid kohti Montenegros ja Dubrovnikus (Horvaatias).
